Kuulus rahandusprofessor koostas kestlikkusejuhtide välimääraja. Puudub konsensus, mida nad tegema peavad

Damodaran ei usu, et praegu eriti Euroopa Liidus päevakorras olevast ettevõtete ESG- ja kestlikkuseinfo kasvavast avaldamisest planeedile midagi kasu on. Esiteks, info avaldamine ei pruugi muutuda mitte üksnes tegutsemise aseaineks, vaid ka oluliste muutuste takistuseks. Teine on see, et kui info avaldamine muutub ulatuslikumaks ja oluline info on segamini väheolulisega, tekib murdepunkt, mille järel kestlikkuseteavet hakatakse ignoreerima.

„Loota, et Brüsseli bürokraatia suudab majanduse ja kestlikkuse osas õigeid otsuseid teha, on sama hea kui küsida pikaajalise vegani käest, kust saab linnas parimat steiki,“ arvab mainekas professor. Samuti näeb ta suundumust, et kestlikkusesfääris tõrjuvad halvad motiivid välja head motiivid.

Kestlikkusejuhtide välimäärajat koostama inspireeris Damodarani hiljutine esinemine 50 suurettevõtte kestlikkuseinimeste ees. „Alustasin siirast uudishimust tuleneva küsimusega, mida nad oma organisatsioonides teevad. Pärast paarkümmend minutit kestnud arutelu oli täiesti selge, et konsensus puudub. Tegelikult olid osad kestlikkusejuhid oma ameti vastutusala ja rolli küsimuses samasuguses hämaruses nagu minagi,“ kirjutab professor.

Saadud vastuste põhjal, mis olid mõnikord „sassis ja vastuolulised“, jagas Damodaran kestlikkusejuhid nende võimaliku rolli järgi järgmistesse liikidesse.

Mõned kestlikkusejuhid, kirjeldasid Damodaranile oma rolli kui ettevõttele visiooni ja juhiste andmist selle kohta, milline on pikas perspektiivis ettevõtte tegevuse ühiskondlik mõju.

„Kuigi nad ei öelnud seda selgesõnaliselt välja, eeldasid nad, et neil on ettevalmistus ja ettenägelikkus näha, kuidas ettevõte ja ühiskond aja jooksul arenevad, ning anda nõu meetmeteks, mida ettevõte peaks selle arenguga vastavusse viimiseks rakendama. Mul oli kiusatus küsida, ehkki hoidsin ennast tagasi, mis koolitus säärase tarkusevaramu annab, sest kestlikkuse alasest kraadist või tunnistusest ilmselgelt ei piisaks,“ kirjutab professor.

Ta lisab irooniliselt, et „Tähesõdade“ lugudes kulub jediks saamisele aastakümme või kaks aastat intensiivset harjutamist, aga võib-olla kuskil on tõesti asutus, kust tulevad välja kestlikkusejedid.