Kui jutt läheb investeerimisele, kõlavad aktsiad ja võlakirjad sageli nagu pehme turvapadi, millele võib rahulikult pea toetada. „Need on ju kindlad asjad,“ arvab nii mõnigi. Tegelik pilt on aga märksa kirjum – ja vahel ebamugavalt kõva.

- Advokaadibüroo Eipre & Partnerid vandeadvokaat Terje Eipre (vasakul) ja advokaat Merit Tammik
Investorid eeldavad sageli, et väärtpaberid on turvalised ja „õiglaselt“ üles ehitatud instrumendid. Tegelikkuses on emiteerimise tingimused peaaegu alati kaldu emitendi kasuks. See on loogiline: prospekti koostab ju emitent, investoril jääb vaid otsustada, kas mängureeglitega kaasa minna või mitte.
Probleem seisneb selles, et liiga paljud investorid ei loe prospekte ega tingimusi piisava põhjalikkusega. Need on mahukad, juriidiliselt keerulised ja näiliselt standardsed. Sageli piirdutakse turundusmaterjalidega või pealiskaudse ülevaatega. Nii astutakse lepingulisse suhtesse tingimustel, mida päriselt ei mõisteta – ja mis kriisihetkel jätavad investorile oluliselt vähem õigusi, kui ta arvas.
Kus riskid tegelikult peidus on?
- Turu tujud: aktsiaturg võib särada nagu laulupidu ja järgmisel päeval vajuda nagu jaanipäevane ilm.
- Krediidirisk: võlakirja väljaandja võib olla soliidne lipsuga härrasmees, aga kui ta kohustusi ei täida, jääb investor tühjade taskutega.
- Likviidsus: mõnikord pole väärtpabereid võimalik müüa siis, kui tahad – ostjaid lihtsalt ei ole.
- Peidetud tingimused: prospekt võib olla kaunilt kujundatud, kuid juriidilised nüansid võivad kriisiolukorras investorile vähe võimalusi jätta.
- Inimfaktor: paanikas müüd liiga odavalt, eufoorias ostad tippu – ja pärast kratsid kukalt.
Tagatised: kas kindel kalju või hoopis liivatorn?
Emitendid rõhutavad sageli, et „meil on tagatis“. Küsimus on aga selles, kas seif on üldse rauast või pigem hoopis papist.
Enne investeerimisotsust tasub küsida:
- mis tagatis see täpselt on – kinnisvara, nõudeõigus või lihtsalt lubadus?
- kui palju see päriselt väärt on – Excelis või ikka turul?
- kui kiiresti saab selle rahaks teha?
- kas pandiõigus on korrektselt seatud või võivad teised investorist ette trügida?
Nõudeõigus: soliidne sõna, hapram tegelikkus
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
„Mitmed investorid on meie käest küsinud, kas täna on veel ikka õige aeg võlakirjadesse investeerida. Vastame: jah,“ kirjutab varahaldusfirma Avaron oma blogis. „Ettevõtted endiselt emiteerivad uusi võlakirju tasemetel 6-10%, mistõttu on investori võimalik hajutatult investeerida võlakirjadesse tasemel 7-8%+.“
Eesti väikeinvestorid tegutsevad kuumal Balti võlakirjaturul eriti aktiivselt, kuid leedukad ei jää enam kaugele maha. Ka Läti võlakirjapakkumistest napsavad lõviosa endale pigem Eesti ja Leedu investorid.
Praegu on kõrge tootlusega võlakirjade segmendis näha kapitali kiiret ja sihipärast liikumist USA-st Euroopa kapitaliturgudele. Selle põhjuseks on investorite reageerimine USA presidendi arvukatele avaldustele kaubandustariifide muudatuste kohta, aga ka kasvav mure USA valitsuse võla suuruse pärast.
Viimastel kuudel on Baltikumi investeerimismaastikku elavdanud mitmed jaeinvestoritele suunatud võlakirjapakkumised. Võlakirjad ei ole enam pelgalt institutsionaalsete investorite tööriist – need võivad pakkuda atraktiivset tootlust ja stabiilset rahavoogu ka erainvestorile.
Eesti ja Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks lihtsustada riigihangete reeglistikku, kuid lihtsusest on asi veel kaugel. Euroopa Liit toodab järjepanu juurde uusi regulatsioone, mis omavad mõju riigihangete läbiviimisele ja ka Eestis ei paista olevat raugenud soov regulatsioone muuta ja täiendada. Kui vanasti reguleeriti vaid seda, kuidas hankija peaks hankima, siis täna on ka see, mida hangitakse, aina enam EL poolt reguleeritud, räägib Kadri Matteus, Eesti tuntumaid advokaate riigihangete alal.