Riigieelarve uus kuub. Eelarve baasseaduse muutmine taotleb nelja eesmärki

võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta. Algselt soovis valitsus sel ettekäändel kehtestada praegu kehtivast poole protsendipunkti võrra suuremad valitsussektori eelarvepuudujäägi limiidid (vastavalt 1,5% ja 1% SKP‑st) - riigi lühiajalise eelarvepoliitilise paindlikkuse suurendamiseks.

Pärast seaduse esimest lugemist jõuti riigikogu rahanduskomisjonis siiski järeldusele, et "sihi lõdvendamine ei ole hetkel tingimata asjakohane", sest kaitsekulude vabastusklausli rakendamise tõttu on riigieelarve puudujäägist väljumine pikaajaline ettevõtmine. Lisaks näitasid arvutused, et riigi võlga stabiliseeriv struktuurse defitsiidi tase on madalam kui 1% SKPst.

Nõnda jäädakse ka uue seaduse kohaselt praeguse valitsussektori tasakaalureegli piirmäärade juurde, mis tähendab, et on lubatud kuni üks protsent SKPst struktuurset puudujääki, kui võlatase on alla 30 protsendi SKPst, ja kuni 0,5% protsenti, kui võlatase suureneb üle 30 protsendi.

Eelnõu seletuskirjas nenditi, et riigirahanduse riskide stohhastilised simulatsioonid näitavad seda, et üksnes Euroopa Liidu - 3% nominaalse tasakaalu piirist lähtumise korral on meil 98% suurune tõenäosus sattuda viie aastase perioodi jooksul EL ülemäärase defitsiidi menetlusse. Esialgu välja pakutud eelarve-reegel vähendanuks seda tõenäosust 50%-ni, aga praegu kehtiva ja uuegi seaduse järgi kehtima jääva siseriikliku eelarvereegli rakendamine ca 34%-ni.

Uue seaduse kohaselt peab rahandusministeerium hakkama koostama riigi eelarveraamistiku osana regulaarselt fiskaalriskide raporti, et "hinnata riske, mis võivad ohustada riigi rahanduse jätkusuutlikkust ning kaasavat ja kestlikku kasvu keskpikas ja pikaajalises perspektiivis". Riskide hindamisel peab võimaluse korral arvesse võtma hinnanguid kliimamuutustega kaasneda võivate makrofiskaalriskide kohta, samuti hinnatakse hädaolukorra või muu sarnase olukorra riski ja kaudsete kohustustega kaasnevaid riske.

suurendada eelarve arusaadavust ja läbipaistvust, muuta riigieelarve liigendust ja eelarve kasutamist puudutavaid sätteid.

Seadus sätestab, et 2026. aasta riigieelarve sisaldab nii tegevuspõhist kui ka majandusliku sisu vaadet ning sellele lisatakse asutuste koondeelarvete vaade.

Seaduses täpsustatakse eelarveprogrammide mõõdikutele esitatavad nõuded. "Mõõdikud peavad olema otseselt seotud programmi eesmärkidega ja olema perioodiliselt mõõdetavad, et hinnata riigieelarve vahendite kasutamise efektiivsust ning tulemuslikkust," kõlab see lause, mis muudatuste autorite arvates sunnib riigiasutusi oma mõõdikud mõistlikuks tegema.

Seletuskirjas juhendatakse lisaks, et kuna programmide eesmärgid on sageli komplekssed, võib olla vajalik kasutada tulemuslikkuse hindamiseks mitte ühte, vaid mitut omavahel seotud mõõdikut. Samuti on seal öeldud, et kui programmi, tegevuse või teenuse tasandil seatud eesmärkide täitmist ei ole võimalik olemasolevate mõõdikutega jälgida, tuleb määrata uued ja sobivamad mõõdikud.

Riigikogu liige Aivar Sõerd (Reformierakond) kritiseeris eelnõu teisel lugemisel: "Kui me praegu selle sõnastusega, mis siin on välja pakutud, jääme sellisele deklaratiivsele tasemele, siis see olukord ju ei parane. Sellepärast ma pakkusin välja sõnastuse, et iga mõõdiku kohta tuleb anda selgitus ja mõjuhinnang, kuidas need on omavahel seotud."

Riigikogu saadik Maris Lauri (Reformierakond) hindas, et praegunegi sõnastus on samm edasi, sest nüüd saab seadus esimest korda üldse viite, millistele tingimustele peaksid ühed või teised mõõdikud vastama. Sõerdi ettepaneku tõrjus ta põhjendusega, et see kasvataks liialt iga-aastase riigieelarve seletuskirja mahtu. "Kahtlematult tuleb need selgitused, miks üks või teine mõõdik valitakse, teha, aga need ei peaks olema iga-aastase riigieelarve seletuskirja kaasnev osa."

tõhustatakse riigieelarve kasutamist, täpsustades toetuste andmise sätteid. Selleks muudeti oluliselt riigisiseste toetuste andmist puudutavaid sätteid, liigitatakse antavad toetused nende eesmärkide järgi, luuakse selged toetuste tagasinõudmist ja isikuandmete kaitset puudutavad sätted.

Valitsuse reservi suurusele seatakse piir kolm protsenti riigieelarve kulude ja investeeringute kogumahust ning lõpetatakse reservi kasutamata jäägi ülekandmine.

Seadusega täpsustatakse, et riigi antava laenu intressimäär ei tohi olla madalam määrast, mida riik ise sarnase laenu eest maksaks ning sellele tuleb lisada riskimarginaal.

suurendada kohalike omavalitsuste (KOV) üksuste rahastamise paindlikkust ning vähendada bürokraatiat, täpsustada riigieelarve ja kohalike omavalitsuste üksuste eelarvete seoseid.

Seadusega täiendatakse sätteid, mis käsitlevad KOV üksuste finantsgarantiid. Selle järgi on nõutav, et kui pärast eelarveaasta algust kehtestab Riigikogu või valitsus õigusakti, mis toob kaasa KOV kulude suurendamise või tulude vähendamise, tuleb KOVile hüvitada kaasnevad lisakulud või vähendada kohaliku omavalitsuse üksusele pandud kohustusi proportsionaalselt. Seaduse kohaselt kehtib reegel vaid omavalitsuslike ülesannete suhtes toimunud muudatuste korral.