Müller: võlakasvule piduri tõmbamiseks ei tule praegusega võrreldes soodsamat aega

"Lisaks on selge, et pärast kaitsekulude erandi lõppemist ei ole ka kehtivaid reegeid võimalik täita, ilma et 2029. aastal tuleks teha järske kulukärpeid või maksutõuse. Mõistlikum oleks viia eelarve tagasi jätkusuutlikumale rajale ja võtta suund riigivõla kasvu pidurdamiseks juba varem ning teha seda sujuvamalt," soovitab Müller.

Müller kirjutab, et nii nagu on tehtud Rootsis ja Soomes, võiksime ka Eestis jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, millega hoitakse riigi rahandus jätkusuutlikul kursil. Lepe võiks väljendada ühist arusaama sellest, et sõltumata valitsevast koalitsioonist peetakse riigi ja selle majanduse pikaajalise väljavaate seisukohalt oluliseks hoida võlg eesmärgiks seatud sihttaseme juures. Erakondade nägemused kulu- ja tulumeetmetest võivad olla erinevad, kuid riigieelarve seisu parandamise üldeesmärk võiks olla ühine.

Soome on Mülleri sõnul hoiatav näide, sest ka kõiki siseriiklikke ja Euroopa Liidu puudujäägireegleid rikkumata jõuti kõigest 16 aasta jooksul umbes 35% suuruselt võlatasemelt 2023. aastaks ligi 80%ni. Sellele järgnenud kahe aasta jooksul kasvas võlg pea 90%ni, rikkudes lubatava puudujäägi piiri, ning Euroopa Komisjon reageeris sellele rikkumismenetluse algatamisega. Soome laenukoormus on Eesti omast küll suurem, ent probleemi olemus sama: osa riigi püsikuludest on kinni makstud laenuga ning sellele lõpu tegemisega viivitamine teeb lahenduse keerulisemaks ja majanduse jaoks valulikumaks.

Tekkinud olukorrale reageerimiseks loodi Soomes 2025. aastal uus eelarveraamistik. Seda tehti laiapõhjalise poliitilise kokkuleppena, et tagada järjepidevus üle valimistsüklite, säilitades samas paindlikkus, et kriisidele reageerida. Parlamendierakonnad saavutasid üksmeele võlakoormuse vähendamise eesmärgi, eelarvepuudujäägi piirangute ning regulaarse järelevalve korralduse põhimõtetes. Uute põhimõtete rakendamine nõuab veel ettevalmistusi, ent erakondadeülene kokkulepe annab sellele toimiva aluse.

Märksa pikem ja ennast tõestanud võlareegli kogemus on Rootsil, kus 1990. aastate pangandus- ja majanduskriisi järel pandi paika uus eelarveraamistik, mille abil asuti otsustavalt riigi võlataset vähendama. 2019. aastal tehtud täiendusega seati võla orientiiriks 35% ning kriisidest hoolimata on sellest suudetud edukalt kinni hoida. Ka Rootsis oli tegemist mitte ühe valitsuse projektiga, vaid laiema poliitilise konsensuse põhjal vormistatud otsusega, milles lubati eelarvet puudutavad otsused mahutada võlaraamidesse sellest olenemata, milline on valitsev koalitsioon ja selle muud poliitilised eesmärgid.

Müller rõhutab Euroopa Liidu riikide kogemusele viidates, et suurem võlg ei ole kaasa toonud jõukuse kasvu, pigem teinud need majandused haavatavamaks kõikvõimalike tagasilöökide suhtes ja saanud majanduse arengule takistuseks. Riigivõla kiiret kasvu ilma silmanähtava sissetulekutaseme tõusuta võib pidada vähetulemuslike eelarve- ja majanduspoliitilistele otsuste tagajärjeks. Siinkohal võib vastupidise ja positiivse näitena esile tuua Rootsi, mis on saavutanud kõrge elatustaseme võlakoormust vähendades ja seda kontrolli all hoides.

"Oluline on rõhutada, et võlakasvule piduri tõmbamiseks ei tule praegusega võrreldes soodsamat aega ja mida hiljem seda teha, seda keerulisem see on. Kuna Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, kaasneb sellega surve kasvatada sotsiaalkulusid. Suureneb ka vajadus meditsiini- ja hooldusteenuste järele. Tööealisi inimesi jääb samal ajal ühiskonnas vähemaks. Nähtavas tulevikus püsib ilmselt ka suurem tarvidus kaitsekulude järele ja aeg-ajalt võib meid tabada mõni majanduskriis," märgib Müller.

Selleks, et vältida võla pidurdamatut kasvu ja sellega kaasnevaid laiemaid negatiivseid mõjusid riigi väljavaatele, tuleks Eesti Panga hinnangul seada jõukohane võlaankur ning pidada sellest kinni sõltumata sellest, millised erakonnad moodustavad järgmise valitsuskoalitsiooni.