Autor: Maris Lauri • 24. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Euroopa Komisjoni jaoks on piir 0,5% SKPst ehk valitsuse seni veel seaduseks kinnitamata mõte. Võrdluse oleks siiski pidanud tegema kehtiva seadusega, mis nõuab eelarves tasakaalu või ülejääki. Niisiis on erinevus eelarve tasakaalu eesmärgi ja oodatava vahel ligi 1% SKPst ehk 220–250 miljonit eurot. Pole just väike summa!

Puudujääk käriseb aina suuremaks

Euroopa Komisjoni hinnang toetub valitsuse tulu- ja kuluplaanidele, mis pole veel seaduseks saanud. Tuluplaanide hulka kuuluvad ka uued maksud ja juba olemasolevate maksude tuntavad tõusud. Kuigi läinud kolmapäeval läbisid kõik vastavad seadusemuudatused riigikogus esimese lugemise, ei ole sugugi kindel, et need mõtted ka seaduseks saavad. Kindlasti on oodata muudatusettepanekuid opositsiooni poolt, samuti vastu hääletamist, kuid mingid korrektsioonid praegustesse eelnõudesse võivad tulla ka valitsusest.

Kaheteistkümnendal tunnil ärganud IRLi nõudmisel valmistub valitsus loobuma ettevõtjatel harja tulipunaseks ajanud panditulumaksust. Pakendiaktsiisi ja magustatud jookide maksu saatus on praegu veel teadmata. Eks see sõltub sellest, mida otsustab valitsus eelarve puudujäägiga teha.

Uued maksud, suuremad maksumäärad või kulukärped?

Eesti maksuamet töötab juba praegu väga hästi, mistõttu tulude oluline suurendamine lihtsalt „parema maksukogumise teel“ ei ole võimalik. Paremini muidugi saab, kuid see ei too eelarvesse suuri summasid. Seega tuleb valitsusel siiski kärpida kulutusi või leida muid tulusid.

Viimane tähendaks kas olemasolevate maksude veelgi suuremat tõstmist või siis uute maksude kehtestamist. Muidugi võib ka juba plaanitud uued maksud kehtestada praegu plaanitust suurematena. Kuigi Seeder on maksutõusude suhtes olnud kriitiline, ei saa siiski eelnimetatud valikut välistada. Seda eriti seetõttu, et teine käitumisvõimalus – kulutuste vähendamine – on vähemalt sama keeruline.

Valitsuse kuluplaanides on paljut, millest loobuda, eelkõige võiks tegemata jätta kaheldava väärtusega „investeeringud“. Neist on enim kriitikat saanud linnahall ja üürimajad. Kuid näiteks ka Pärnu lennujaama ja Haapsalu raudtee majanduslik mõttekus on kaheldavad.

Ei imesta, kui valitsus otsustab kärpida selliseid kulutusi, mida tegelikult peaks suurendama. Seda lihtsalt seetõttu, et neil pikaajalises vaates oluliste kulutustel pole lähenevate valimiste tulemusele positiivset mõju. Loodan, et kärpima ei minda teadus-arendustegevusele minevaid summasid või julgeolekukulutusi.

Puudujäägi siht veelgi suuremaks?

Kulude piiramise keerukus ja asendustuluallikate nappus osutab sellele, et valitsus võib eelarve puudujäägi sihti veelgi enam suurendada. Seda põhjendusega, et majanduskasv vajab ergutamist. See on väide, mida on kritiseerinud nüüdseks kõik Eesti majandust analüüsivad institutsioonid. Ei, küsimus ei ole selles, et Eesti majanduskasv oleks liialt kõrge. Hoopis selles, et valitsuse tegevus ei toeta majanduskasvu, vaid tekitavad suure tasakaalustamatuse, millega tuleb hakata maadlema juba järgmisel valitsusel.

Ja see on see koht, kuhu ma ikka ja jälle jõuan, kui ma praeguse valituse tegevuse üle mõtlen. Kas tõesti ükski valitsuserakondadest ei mõtle järgmiste riigikogu valimiste järel võimule tulemisest? Mida nad kavatsevad siis teha? Ainuke seletus – eeldusel, et nad siiski tahavad ka tulevikus valitsusse kuuluda – on see, et nad lihtsalt ei saa aru, mida nad teevad. Ükski minister ei pea kõike teadma, kuid iga minister peaks kuulama tunnustatud eksperte, eriti siis, kui nende arvamus on kriitiline. Praegune valitsus keeldub kuulamast kõiki: nii Eesti Panka, eelarvenõukogu, ettevõtjaid, Euroopa Komisjoni…

Mida tuleks teha?

Juhuks kui valitsusel siiski on tahet arukalt käituda, siis tuletan meelde, et alustuseks tuleb seada õige eesmärk ja see on eelarve tasakaalu saavutamine. Kogutud reserve ei tohi kulutada mitte jooksvate kulude ja valimiskampaania osaks olevate „investeeringute“ tegemiseks, vaid hoidma aegadeks, kui ELi eelarveeraldised Eestile tuntavalt vähenevad, või ka juhuks, kui Eesti satub tõelisesse kriisi.

See tähendab, et kulutused tuleb vastavusse seada olemasolevate tuludega. Mitte vastupidi. Nii nagu iga arukas inimene püüab hoida kulutused vastavuses tuludega ja vältida võlgu elamist.