Autor: Indrek Mäe • 27. september 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Probleeme tekitavad muu hulgas sätted, mille lisasid seadusesse poliitikud vahetult enne vastuvõtmist, ilma huvigruppidega rääkimata. Näiteks tekitab küsimusi regulatsioon, mille järgi peab hankija hakkama hindama pakkuja ja tema alltöövõtjate lepingust tulenevaid vaidlusi. „Tõsi ta on, et teatud vimkad seal regulatsioonis peituvad,“ ütles kaubandus-tööstuskoja jurist Kadi Laanemäe Äripäeva raadio saates „Poliitikute töölaud“.

Laanemäe sõnul tekib probleem siis, kui hankelepingu osapool kasutab lepingu täitmiseks alltöövõtjaid, kuid jätab neile mingil põhjusel tehtud töö eest raha maksmata. „Uue seaduse järgi saab alltöövõtja taotleda hankijalt, et ta ei maksaks peatöövõtjale lepingulist tasu ehk sisuliselt rikuks enda ja peatöövõtja vahelist lepingut,“ selgitas Laanemäe.

Tekib olukord, kus hankija peab hakkama otsustama, kas alltöövõtja kaebus on piisavalt põhjendatud. „Sisuliselt asetatakse hankija õigusemõistja rolli ning see pole normaalne, sest tegelikult ei peaks hankija üldse nende suhetesse puutuma,“ märkis ekspert. Samuti võetakse pakkujalt võimalus kasutada enda kaitseks õiguskaitsevahendeid. „Kui makse peatatakse, siis riigihangete seadus ütleb, et võlaõigusseaduse mõttes ei käsitleta seda lepingu rikkumisena – seega ei ole võimalik pakkujal oma õigusi kaitsta ja see on murettekitav.“

Kaitstakse allhankijat

Ka rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Kristel Mesilase sõnul on alltöövõtjate kontrollimise regulatsioon murettekitav. „Ega meil häid juhiseid praegu ei ole. Kuna regulatsioon jõustub alles 2019. aasta jaanuaris, on meil koos huvigruppidega aega vaadata, mis on kõige optimaalsem viis seda täita,“ ütles Mesilane saates „Poliitikute töölaud.“

Mesilane lisas, et regulatsioon tekitab hankijale probleeme ka sellepärast, et kui pea- ja alltöövõtja vaheline konflikt peaks kestma liiga kaua, pole ühel hetkel enam seadusest tulenevate tähtaegade tõttu võimalik neid summasid välja maksta. „Loodan tõesti, et pooleteise aastaga, mis on jäänud regulatsiooni jõustamiseks, leiame lahenduse,“ sõnas Mesilane. Tema sõnul on regulatsiooni eesmärk allhankijaid kaitsta. „On olnud aegu, kui eriti ehitussektoris on ebaausate peatöövõtjate poolt alltöövõtjatele maksmata jätmine olnud üsna laiaulatuslik. Ja kui nüüd tahetakse kõiki ühe pulgaga lüüa, siis kannatavad ka ausad peatöövõtjad.“

Riigihangete seminar „Uus RHS – kursimuutus hangetes“

17. oktoobril Bliss Maja seminariruumis

Tutvu kavaga ja registreeri SIIN.

Laanemäe sõnul oleks olukorda saanud lahendada ka olemasolevate regulatsioonide piires ning ilma selleta, et riik sekkub kahe osapoole eraõiguslikesse suhetesse. „Pea- ja alltöövõtja vahel on lepinguõiguslik suhe ja minu hinnangul oleks võimalused leidnud ka olemasolevatest õigusaktidest, luua need meetmed riigihangete seadusesse tundub mulle liialdus,“ rääkis ta. „Mõistan muret ja hangete osapoolte vahelisi probleeme, kuid riik võib-olla nii kaugele ei peaks oma sekkumisega minema, et asub lepinguvabadust ja lepinguõiguslikke põhimõtteid piirama.“

Rikkujaid eristatakse

Riigihangete seadus loob uue võimaluse eelnevalt hankelepingut rikkunud pakkujaid hankemenetlusest kõrvaldada. „Oluliseks ja pidevaks rikkumiseks loetakse olukorda, kus hankija on täitja suhtes rakendanud sellist sanktsiooni nagu lepingust taganemine, lepingu ülesütlemine, kohaldanud leppetrahvi, nõudnud kahju hüvitamist või alandanud hinda,“ selgitas Mesilane. „See, mida konkreetselt rikkumiseks peetakse, sõltub muidugi ka lepingust endast, lepingud on väga erineva mahuga.“

Siinkohal teeb aga muret, et erinevad hankijad tähtsustavad erinevaid rikkumisi ning seetõttu pole pakkumuse tegijal kunagi selgust, millise mõjuga mõni tema varasem rikkumine konkreetsel juhul võib olla. „See oht on olemas, eriti alguses, kui ei ole praktikat, et mida täpselt oluliseks rikkumiseks loetakse,“ tõdes Mesilane. „Aga eks iga lepingupool peaks hea seisma selle eest, et ta ei riku lepingut, siis pole tal ka muresid.“

Sellegipoolest jätab seadus pakkumuse tegijatele võimaluse varasemaid rikkumisi heastada. „Heastamine on uus asi, sellega saab ettevõte pakkumuses ära märkida, et tal esinevad kõrvaldamise alused ja ta on juba alustanud heastamismeetmete rakendamisega,“ selgitas Mesilane. „Siinjuures on oluline, et meetmeid peab ta rakendama enne, kui pakkumuse esitab, seda ei saa tagantjärele teha,“ märkis ta ja lisas, et maksuvõlgnevused on eraldi teema ja seda on võimalik tasuda ka siis, kui hankija selle menetluse käigus avastab.

Täispikkuses artiklit loe Äripäevast.

Lihthanke piirmäärad – 30 000 eurot asjade ja teenuste puhul, 60 000 eurot ehitustööde puhul.

Siseriiklikud piirmäärad – 60 000 eurot asjade, teenuste ja eriteenuste puhul, 150 000 eurot ehitustöödel ning 300 000 eurot sotsiaalteenuste puhul.

Rahvusvahelised piirmäärad: asjad ja teenused 135 000 eurot riigil ja riigiasutustel, teistel 209 000 eurot. Ehitustööd kõigil 5 225 000 eurot, sotsiaal- ja eriteenused 750 000 eurot, kontsessioonid 5 252 000 eurot.

Allikas: vandeadvokaat Kristina Laarmaaa