Vaja on toetada VKE-de hangetel osalemist

Riigihankepoliitika üks prioriteet on tagada juurdepääs riigihankelepingutele ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE). See on ka üle-Euroopaliselt üks riigihankepoliitika strateegilistest eesmärkidest ja sellele pöörati palju tähelepanu möödunud aastal riigihangete seaduse eelnõu menetlemisel.

Riik on suurostja ja hangib üldjuhul nii kvantitatiivselt kui ka rahalises mahus pigem suuri koguseid, mistõttu riigihangetel kipuvad eelist omama suuremad ettevõtted. Euroopa Komisjoni soovituse alusel loetakse suurettevõtteks kõiki ettevõtteid töötajate arvuga üle 250 inimese, aastase käibega üle 50 miljoni euro ja/või aastase bilansimahuga üle 43 miljoni euro.

Eestis kui Euroopa mõistes väikeriigis, ei ole suurettevõtete domineerimine riigihankemaastikul seni teadaoleva info põhjal nii valdav olnud kui mõnes Euroopa suurriigis, kuid 2016. aasta andmete alusel võib siiski väita, et ka meil on riigihankelepingute „võitmine“ tõenäolisem just suurettevõtete jaoks.

Eeldades, et hanke väiksemateks osadeks jagamise säte leiab hankijates mõistmist ja selle kasutamise tulemusena realiseerub loodetud mõju konkurentsi suurenemisele VKEde täiendava turulepääsu abil, tekib vaatluse alla uus aspekt. Konkurentsi suurenemise tõttu on oodatav ka lisanduv hinnasurve. Et sellise arengu puhul jätkuvalt tagada kvaliteedi säilimine ja tõus ning toetada riigihankepoliitika sekundaarsete eesmärkide saavutamist, omandab veelgi enam tähtsust pakkumuste hindamisele kvaliteedikriteeriumide seadmine ehk hindamisel majandusliku soodsuse kasutamine.

Majanduslikult soodsaim – kvaliteet optimaalse hinnaga

Seni on üsna laialt juurdunud arvamus, et riik peab tulenevalt riigihangete seadusest alati eelistama odavaima hinnaga pakkumust. See on eksiarvamus, mis ei ole kooskõlas olnud seadusandja sooviga juba vähemalt viimased 10 aastat. Kuid eelnevate aastate laialt levinud praktika tõttu, kus pakkumuste hindamisel on valdavalt lähtutud madalaimast hinnast, on antud müüt olnud äärmiselt visa kaduma.

Kuna Eestis on aastate jooksul olnud pakkumuste hindamine lähtuvalt madalaimast hinnast eelistatud (2015. aastal 85% ja 2016. aastal 84% ulatuses) ning seda on toetanud ka senine vaidlustuskomisjoni ja kohtute praktika, on seadusandja olnud keerulise valiku ees. Tuleb suunata hankijaid kaasama pakkumuste hindamisse ka kvaliteedikriteeriume, samal ajal jättes siiski võimaluse ka madalaimast hinnast lähtumiseks. Kvaliteedikriteeriumide kasutamine muudab nii hanke ettevalmistamise kui ka läbiviimise hankija jaoks tihtipeale keerukamaks ning aeganõudvamaks, mistõttu on ka madalaima hinna eelistamine mõistetav, kuid mitte siiski soositav.

Kui konkurentsi suurenemine toob riigihanketurule lisapakkujad, kuid jätkub laialdaselt pakkumuste hindamine ainult madalaimast hinnast lähtuvalt, tekib oht senise eksiarvamuse täiendavaks juurdumiseks ja ettevõtted keskenduvad pakkumuste esitamisel kvaliteetsete toodete või teenuste pakkumise asemel eelkõige madala hinna pakkumisele ning kvaliteet võib seeläbi jääda teisejärguliseks. Samuti nõrgendab madalaima hinna survel odavate toodete või teenuste pakkumine VKEde konkurentsivõimet. Tegemist oleks riigile pikas perspektiivis kahtlemata ebasoodsa arenguga, mistõttu on paralleelselt konkurentsi suurendamise soodustamisele äärmiselt oluline teadvustada pakkumuste hindamisel kvaliteedikriteeriumide määramise olulisust.

Kvaliteedikriteeriumid hangetes toetavad poliitikaid mitmes valdkonnas

Kvaliteedikriteeriumide kaasamisel pakkumuste hindamisele on võimalik välja selgitada tervikuna majanduslikult soodsaim pakkumus, kuid lisaks on riigil võimalik suunata ja soodustada teiste valdkondade poliitikaid ning realiseerida strateegilisi eesmärke ehk riigihankepoliitika sekundaarseid eesmärke. Ka Euroopa Liidu riigihangete direktiivid rõhutavad võimalust ja vajadust toetada riigihangete kaudu sotsiaalsete ning keskkonnahoidlike eesmärkide saavutamist ja arendada innovatsiooni.

Eesti on nendest eesmärkidest enim saavutanud keskkonnahoidlike hangete edendamisel. Keskkonnahoidlikke tingimusi sisaldavate hangete rahaline maht on viimastel aastatel olnud kasvamas ja eelmisel aastal moodustasid keskkonnahoidlikud hanked riigihangete rahalisest mahust juba 18%. Riigihangetele keskkonnahoidlike tingimuste lisamisel saab riik olla suunanäitajaks keskkonnasäästlikkuse edendamisel. Riik saab hanketegevuse kaudu tekitada nõudlust keskkonnahoidlike toodete ja teenuste järele ning seeläbi soodustada keskkonnahoidlike toodete või teenuste laiemat pakkumist ja ühtlasi keskkonnapoliitika elluviimist.

Riigihangete läbiviimisega saab riik edendada ka sotsiaalpoliitikat sotsiaalsete kriteeriumide lisamise abil riigihangetesse, tekitades nõudlust sotsiaalselt haavatavate isikute kaasabil toodetud või pakutud asjadele või teenustele. Ka selles vallas on esimesed praktilised kogemused olemas.

Riik saab olla turul ka soovitud valdkondades nõudluse tekitaja või seeläbi suunanäitaja uute arengusuundade tekitamisel ja soodustamisel, seades toodetele või teenustele kvaliteeti või omadusi kirjeldavad kriteeriumid.

Riigi vajadus toodete, teenuste ja ehitustööde järele tekitab turul iga aasta üle 2 miljardi eurose nõudluse, mille kujundamisel saab riik riigihanget kasutada mitmekülgse strateegilise töövahendina, et toetada eri valdkondlike eesmärkide saavutamist. Riigihangete kaudu saab riik eriilmelise nõudluse tekitamise kaudu toetada majandusarengut, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikat, innovatsiooni edendamist ja soovi korral ka teisi valdkondi.

Kahtlemata on riigihangete valdkonnas veel palju olulisi küsimusi, mis on tekitanud elavat vastukaja ning avalikke arutelusid valdkonnas toimuvate arengute üle. See omakorda tõendab, et hankijate elluviidav hankepraktika on mitmeti oluline ja sellel on laialdasem mõju kui pelgalt ühe hankega tulemuse saavutamine.

Allikas: rahandusministeeriumi blogi

Autor: Karoli Niilus, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik