Mis juhtub, kui äriühing annab oma juhatuse liikmele või osanikule laenu?

Tehing, mis rikub laenukeeldu, on tühine. Tühise tehingu alusel saadud raha tuleb tagastada äriühingule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-04 selgitanud, et laenukeelu rikkumise puhul on tegemist olulise seaduserikkumisega, kuivõrd rikutud on laenukeelu seadmise eesmärki – kaitsta võlausaldajate ja vähemusaktsionäride huve. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine. Sama seaduse § 84 lg 1 aga sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat alates rikkumisest teada saamisest, kuid hiljemalt kümme aastat alusetu rikastumise toimumisest (TsÜS § 151).

Laenukeelu rikkumise tühisuse tuvastamisel on võlausaldajatel ning vähemusosanikel ja -aktsionäridel võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda nõudega ühingu poole, mis lahendatakse kas poolte kokkuleppel või vajadusel hagikorras kohtus.

Kuivõrd äriühingut juhib juhatus, siis laenukeelu rikkumine võib kaasa tuua ka juhatuse liikme vastutuse (nt kui tehingu teine pool laenu ja sellega seotud tulu ei tagasta), kuna juhatuse liige on rikkunud korraliku ettevõtja hoolsus- ja lojaalsuskohustust. TsÜS § 37 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et äriühingu juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud ühingule kahju, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Kahju hüvitamise nõude juhatuse liikme vastu võib esitada ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat kohustuse rikkumisest.

Ühtlasi juhin tähelepanu, et kui osanikele või aktsionäridele on antud laenu seaduses sätestatud keeldu rikkudes, siis audiitor võib selliseid tehinguid ning kaasnevaid riske käsitleda märgukirjas või audiitori arvamuses.

Laenukeelu rikkumine iseenesest maksukohustust veel kaasa ei too, kuivõrd maksustamise seisukohast tuleb hinnata tehingu majanduslikku sisu, mitte vormi. Peamine nõue on, et laenu andmine peab olema ettevõtlusega seotud ning majanduslikult otstarbekas, mis üldreeglina tähendab intressitulu või teatud tingimustel mingi muu rahaliselt hinnatava hüve saamist. Vastasel korral eksisteerib risk, et maksuhaldur võib sellist laenu andmist käsitleda kui varjatud kasumieraldist omanikule ning laenu väljamakse maksustatakse tulumaksuga (tulumaksuseaduse § 50 lg 1). Ümberklassifitseerimise risk võib eksisteerida ka juhul, kui muud laenutehingu olulised tingimused on ilmselgelt ebamõistlikud, nt tähtajatu laen ilma tagatiste ning jooksvate intressimakseteta.

Kui laenutehingu vorm on konkreetse olukorra kõiki asjaolusid hinnates mõistlik ja kui lisaks maksunduslikule kaalutlusele (dividendi tulumaksu optimeerimine) eksisteerib veel mõni majanduslikke resultaate andev eesmärk, siis on laenutehingu ümberklassifitseerimise risk väike.