Vandeadvokaat: Euroopa lihtsustab kapitali kaasamist pärast aastatepikkust ülereguleerimist

Üheks kõige koormavamaks nõudeks on mahukad ja ülidetailsed teabe avalikustamise nõuded. Kogu vajaliku teabe koondamine ja nõuetekohaselt avaldamine on emitentide jaoks olnud üha kulukam ja koormavam ülesanne ning prospektid on mahult juba konkureerimas „Tõe ja Õiguse" tervikväljaandega. Kahtlemata on selliste mammutdokumentide puhul avalikustamisnõuded korralikult täidetud ja investoritele tagatud põhjalik ülevaade ettevõttest tema viimase kruvi ja poldini.

Kahjuks ei ole sellised dokumendid aga hoomatavad ega jõukohased lugeda. Kulutatud on vaid palju aega ja raha, et kokku koondada üks paks raamat, mille lugejaskond on suuresti piiratud emitendi enda, regulaatori, lähimate nõustajate ja mõne üksiku entusiastiga. See ei ole mõistlik ressursside kasutus ning suunab ettevõtjaid rahastust otsima mujalt.

Pea kümme aastat pärast prospektimääruse ja praeguste avalikustamisnõuete kehtestamist 2017. aastal jõudsid lõpuks ka Euroopa seadusandjad samale järeldusele. 2024. aasta lõpus võeti vastu Listing Act (n-ö noteerimisseadustik) - üleeuroopaline regulatsioonide kogum, mille eesmärk on muuta Euroopa kapitaliturud konkurentsivõimelisemaks. Selleks lihtsustati avalikele pakkumistele kohalduvaid reegleid (muudatused ennekõike Prospektimääruses) ning muutes siseteabe haldamisele kohalduvad reeglid ja nõuded paindlikumaks (muudatused Turukuritarvituse määruses).

Listing Act'iga kavandatud muudatused jõustuvad etapi kaupa. Mitmed neist on juba töös ning alates 5. juunist 2026 rakenduvad ühed viimased sisulised muudatused. Täiesti viimase sammuna kukub detsembris tähtaeg üle võtta mitut häält andvaid aktsiaid puudutav direktiiv ning jõustub ka noteerimisdirektiivi tühistamine.

Selliselt on mõneti kummastavalt noteerimisseadustiku üks oluline eesmärk kaotada noteerimine ja börs kui sellised ning edaspidi saab rääkida vaid reguleeritud turust ja kauplemisele võtmisest. Kuigi keeleliselt ja emotsionaalset on börsi kadumine kahtlemata kurb, siis praktikas on selle mõju pigem väike. Börsi ja n-ö tavalise reguleeritud turu erisus on juba ammu õhukeseks kulunud.

Üheks viimaseks erisuseks on jäänud nõue, et börsil võib noteerida üksnes aktsiaid, mille puhul vähemalt 25% neist kuulub avalikkusele, kuid ka kehtiv õigus võimaldab sellest erandeid teha. Vähemalt Eesti turu praktikas on seda usinasti kasutatud. Nii ei ole juba praegu mitme Nasdaq Tallinna põhinimekirja (s.o. börsi) aktsiaemitentide puhul viidatud 25% aktsiate avalikkusele kuulumise nõue täidetud.

Uue korra kohaselt saab reegliks, et 10% kauplemisele võetud aktsiatest peab kuuluma avalikkusele, kuid sellestki nõudest on võimalik teha erandeid, kui asjaolusid arvestades on piisav likviidsus ja turu toimimine võimalik tagada muul moel.