Miks maksavad Balti ettevõtted nii suuri võlakirjaintresse? Sest Balti säästjatel on omapärane trump

Eesti investorid on ajalooliselt suhtunud võlakirjadesse leigemalt kui Läti ja Leedu investorid tõenäoliselt seetõttu, et Eestis on seni sisuliselt puudunud valitsuse võlakirjade turg. Oma osa võib olla ka 1990. aastate finantssektori raputustel, mis mõistetavalt vähendasid inimeste usaldust. Tänagi veel eelistavad paljud Eesti inimesed pangahoiuste turvalisust kõigele vähegi investeerimistoodet meenutavale.

Eesti, samuti Läti ja Leedu inimesed seisavad selge valiku ees: kas hoida oma sääste madala tootlusega pangahoiustel või hüpata kasvavale Balti ettevõtete võlakirjaturule.

Balti võlakirjaturg areneb kiiresti, kuna üha enam kohalikke ettevõtteid emiteerib võlakirju. Jaeinvestori jaoks on see oluline, sest võlakirjad pakuvad oluliselt kõrgemat tootlust kui traditsioonilised säästuhoiused ja võivad olla üheks lihtsaimaks viisiks regulaarse tulu teenimiseks.

Võlakirju emiteerivad ettevõtted on sageli stabiilsete rahavoogudega, käegakatsutava tegevuse või reaalsete varadega: logistika, tootmine, põllumajandus, energia ja kinnisvara.

Kinnisvaraarendajad toetuvad võlakirjasid emiteerides üldjuhul oma objektide hüpoteegile ning arenduse hilisemates etappides regulaarsele üüritulule. Nii ka näiteks ärikinnisvarale keskenduv arendaja AS PN Project, mis kasutab võlakirjafinantseerimist büroo- ja muude hoonete arendamiseks, mis hakkavad lõpuks teenima stabiilset üüritulu.

Paljudele esmainvestoritele on ärikinnisvara arendamine üks lihtsamini mõistetavaid ärimudeleid. Projektid on nähtavad, rahavood on suhteliselt prognoositavad ning alusvarad toimivad sageli tagatisena.

Balti võlakirjad kipuvad olema vähem likviidsed kui suurematel Lääne turgudel, mis tähendab, et vajaduse korral ei pruugi kiire müük alati võimalik olla. Investorid tunnevad suuremat kindlust siis, kui emitendil on varasem kogemus, läbipaistvad finantsaruanded ja rahastamist toetavad varad.

Võlakiriinvesteeringuga alustajale on praktilised sammud üldjuhul lihtsad. Minimaalsed investeerimissummad võivad ulatuda 100 eurost kuni 10 000 euroni. Võlakirju saab osta pankade, investeerimisühingute või litsentseeritud veebiplatvormide kaudu. Intressi makstakse tavaliselt üks või kaks korda aastas või igas kvartalis ning maksustamine toimub tavapäraste kapitalitulu reeglite järgi. Säästjale, keda madalad hoiuseintressid panevad nördima, pakub võlakirjaturg vahepealset lahendust: raha ei seisa kasutult, kuid samas ei kaasne aktsiaturgudele omast suurt hinnakõikumist.

Tulevikku vaadates näib Balti ettevõtete võlakirjaturu edasine areng vältimatu. Üha rohkem ettevõtteid näeb turupõhise finantseerimise paindlikkust ja konkurentsivõimet ning ka tavainimesed muutuvad tasapisi avatumaks investeerimistoodetele.

Kuni Euroopa jääb finantsiliselt killustatuks, on põhjust eeldada, et tootlused Eestis, Lätis ja Leedus püsivad Lääne-Euroopa tasemetest kõrgemal. Kohaliku investori jaoks muudab kombinatsioon kõrgematest intressidest, lühematest tähtaegadest ja võimalusest investeerida tuttavatesse ettevõtetesse siinse võlakirjaturu üha asjakohasemaks valikuks.