Finantskonverentsil esinev Kaur Andresson, kas maailmas Eesti ettevõtjaile midagi soodsat ka sünnib?

Nii digitaliseerimise kui elektrifitseerimise eeltingimuseks on elektroonika olemasolu. Lihtne näide, elektriautod vajavad laadijaid, järgmise 10 aasta jooksul toimub üleminek elektriautodele. Ainuüksi elektriauto laadijate turg kasvab 40% aastas kuni 2030 aastani nõudes sadu miljoneid seadmeid.

Enamus suurfirmasid on võtnud suuna regionaalsete tarneahelate ülesehitamisele, see tähendab, et Euroopas vaja minevat kaupa toodetakse Euroopas, Ameerikas vaja minevat Ameerikas, jne. Samas mitte keegi ei hakka lõhkuma toimivat tarneahelat. Uute toodete juurutamisel lihtsalt proovitakse leida tarnijaid regioonist. Kui vaadata andmeid, siis muutused hakkasid toimuma juba 5-6 aastat tagasi. Hiina kulude kiire kasv pani ettevõtted otsima alternatiive ning tihti leiti see enda regioonist, eriti kui vaadati tarneahela kogukulusid. Viimaste aastate sündmused – USA tollitariifid teatud Hiina toodetele, COVID – on neid protsesse lihtsalt kiirendanud.

Peamistes asjades suuri muutusi ei ole – tarnekindlus, kvaliteet, hind – on ja jäävad. Viimasel viiel aastal on selgelt lisandunud mõõdikud, mis hindavad töötajate kohtlemist, erinevate vähemuste kaasamist.

Järgmistel aastatel lisanduvad CO2 ja muu jätkusuutliku arengu näitajatega seonduv. Kui praegu peab finantsjuht näiteks teadma oma toodete kulude ja kasumiga seonduvat, siis on ainult aja küsimus, millal tuleb raporteerida ja jälgida toote tootmisel või teenuse pakkumisel tekkiva CO2 hulka. See info peab vajadusel olema kättesaadav ka välistele partneritele. Lisaks peavad finantsjuhid arvestama vajadusega teha investeeringuid CO2 heitmete vähendamiseks.