Autor: Villu Zirnask • 4. detsember 2023

Uudised Eesti majanduse kohta on halvad – juba seitse järjestikust kvartalit majanduslangust jne. Kas globaalse tööjaotuse poolelt paistab Eesti ettevõtjatele mingeid helgeid suundumusi ka? Näiteks: kas seoses Venemaa paariaks ja Hiina kahtlaseks muutumisega otsivad firmad endale nüüd tõsimeeli ja pikaks ajaks uusi partnereid lähematest ja viisakamatest riikidest?

Elektroonika tootmises on viimased kaks aastat olnud väga keerulised, aga majanduslikult väga positiivsed ajad, praktilised kõigil turuosaliste käibed ja kasumid on rekordilised. Murekohaks on olnud käibekapitali juhtimine. Muu majanduse raskused ja tööhõive vähenemine on võimaldanud meil palgata vajalikke töötajaid. Hetkel toimub küll mõningane mahtude korrektsioon kuna tarneajad tarneahelas on lühenenud ja sellest tulenev varude bullwhip-efekt vähendab tellimuste hulka. Väljavaated järgmiseks 5-10 aastaks on aga väga positiivsed.

Kõik suured majandused – USA, Hiina, Euroopa – on liiguvad jätkusuutliku arengu suunal, et võidelda kliimamuutustega. Selle saavutamiseks on vaja kahte asja. Esiteks, läbi digitaliseerimise on võimalik saavutada oluliselt efektiivsem energiakasutus. Teiseks, läbi elektrifitseerimise on võimalik vähendada süsinikuheidet.

Nii digitaliseerimise kui elektrifitseerimise eeltingimuseks on elektroonika olemasolu. Lihtne näide, elektriautod vajavad laadijaid, järgmise 10 aasta jooksul toimub üleminek elektriautodele. Ainuüksi elektriauto laadijate turg kasvab 40% aastas kuni 2030 aastani nõudes sadu miljoneid seadmeid.

Enamus suurfirmasid on võtnud suuna regionaalsete tarneahelate ülesehitamisele, see tähendab, et Euroopas vaja minevat kaupa toodetakse Euroopas, Ameerikas vaja minevat Ameerikas, jne. Samas mitte keegi ei hakka lõhkuma toimivat tarneahelat. Uute toodete juurutamisel lihtsalt proovitakse leida tarnijaid regioonist. Kui vaadata andmeid, siis muutused hakkasid toimuma juba 5-6 aastat tagasi. Hiina kulude kiire kasv pani ettevõtted otsima alternatiive ning tihti leiti see enda regioonist, eriti kui vaadati tarneahela kogukulusid. Viimaste aastate sündmused – USA tollitariifid teatud Hiina toodetele, COVID – on neid protsesse lihtsalt kiirendanud.

Millised on praegusel ajal need uued ja põhilised tegurid, mille järgi globaalsed ettevõtted tarne- ja jaotuspartnerite sobivust hindavad? Mida neist saab mingil määral oma tegevusega mõjutada ühe keskmise Eesti ettevõtte finantsjuht?

Peamistes asjades suuri muutusi ei ole – tarnekindlus, kvaliteet, hind – on ja jäävad. Viimasel viiel aastal on selgelt lisandunud mõõdikud, mis hindavad töötajate kohtlemist, erinevate vähemuste kaasamist.

Järgmistel aastatel lisanduvad CO2 ja muu jätkusuutliku arengu näitajatega seonduv. Kui praegu peab finantsjuht näiteks teadma oma toodete kulude ja kasumiga seonduvat, siis on ainult aja küsimus, millal tuleb raporteerida ja jälgida toote tootmisel või teenuse pakkumisel tekkiva CO2 hulka. See info peab vajadusel olema kättesaadav ka välistele partneritele. Lisaks peavad finantsjuhid arvestama vajadusega teha investeeringuid CO2 heitmete vähendamiseks.