Käendaja ei saa piiramatult vastutada

Riigikohtu hinnangul võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ainuüksi käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et käendajal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel.

Riigikohus on varasemalt rõhutanud, et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel siiski kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist (26. mai 2016 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-30-16).

Lisaks võib laenuandjatel tekkida vajadus nüüd analüüsida ka käendaja krediidivõimelisust, st käendaja võimekust käendatavat kohustust vajaduse (põhivõlgniku kohustuste rikkumise) korral täita ning kõik eeltoodu ka dokumenteerida (hilisema võimaliku tõendamiskohustuse täitmiseks). Käendaja võimete piire ületavate käenduslepingute sõlmimisest tuleks hoiduda. Vastasel juhul võib käendajal tekkida võimalus vabaneda käendatava kohustuse täitmisest pelgalt seetõttu, et käendatava kohustuse summa oli käendaja vara ja sissetulekuid arvestades ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas.