Avatud panganduse võlud: tülikas jaht laenu pärast võib lihtsustuda

Äripäeva raadio saates "Finantsuudised fookuses" rääkinud ekspertide sõnul on üks probleem, mida avatud pangandus lahendaks, laenu küsimine. Kaugel ei ole laenupakkumise platvormid, kuhu klient ühe korra oma andmed sisestab ja saab sealt laenupakkumise mitte ainult eri pankadelt, vaid ka teistelt teenuseosutajatelt, sh neilt, kellega tal seni side on puudunud.

Eelmisel aastal jõustus uus Euroopa makseteenuste direktiiv PSD2, mis kohustab panku jagama kolmandate osalistega klientide andmeid. See lasi sündida uuel nähtusel nimega avatud pangandus.

Juba mainitud laenu küsimine on kindlasti probleem, mille avatud pangandus võiks lähiajal ära lahendada: tülikas on käia mööda pankasid ja sedasama paberipatakat igal kombel veidi erinevalt esitada ja avaldusi täita ning pakkumisi koguda.

Ülepiirilisus oleks siin hästi oluline just selle jaoks, et teenuseosutajad saaksid kliendibaasi üles ehitada. "Kui sul on võimalik laenupakkumist küsida ühe rakenduse kaudu, aga ikkagi ainult kolme panga käest, siis on see üks asi versus see, kui sul on neid laenupakkujaid oluliselt rohkem ja seega on sul võimalik saada sellevõrra parem pakkumine ka ülepiiriliselt," sõnas Klettenberg.

Samuti on Luminori korraldatud hackathon'idel ehk tarkvaraarenduse intensiivüritustel välja tulnud, et vaja oleks teenust, mille kaudu saaks oma säästude abil suuremat raha teenida, olgu siis investeerimise või deposiidi paigutamise nime all. Eestis on e-arved küll kasutusel, aga mujal Baltikumis seda sellisel kombel ei ole ja seal olekski vaja teenust, kus inimesele esitatud arved muutuksid pangas automaatselt makseteks.

"Kui me võtame nüüd väga-väga lihtsustatud kliendi huvi, mida tal praegu kasutada ei ole võimalik, siis on tõenäoliselt kõige lihtsam lahendus, kui ta saab ühe äpi või koha kaudu jälgida kõikides pankades oma finantsseisu ja seda infot siis vastavalt kasutada. Kui me siis jaotame need teenused kaheks ehk siis makse teostamine või makse algatamine, siis sinna õnnestub kindlasti kolmandatel või fintech-ettevõtetel juurde panna oma teenused ja siduda need siis makseteenustega," tõi Klettenberg veel näiteid.

Tema sõnul võiks ühes kohas koos olla ka nõustamine, kus antakse kliendile soovitusi, kuidas paremini säästa mingiks konkreetseks ajaks, mingi sündmuse või ostu jaoks.

"Võimalusi on selles valdkonnas palju, samas on vaja palju katsetada – paberi peal ei saa aru, mis lendab, mis ei lenda," julgustas Meimer proovima. Näiteks hackathon'idega võiksid selguda platvormid ja teenuste pakkumiste koondamised, mis saavad nii-öelda jalad alla.

Omaette küsimuses on see, kust tuleb selliste teenuste puhul raha. Tarbija ei taha enamasti selliste teenuste eest maksta või kui maksab, siis tahab, et see oleks ühekordne ja rohkem ei peaks sellega tegelema. "See tähendab, et nende ärimudelid peavad olema teistpidi. Kas maksavad need, kes seda teenust pakuvad, mingit vahendustasu või tuleb raha hoopis kuskilt kolmandatest allikatest," sõnas Meimer.

Väliste teenuseosutajate kõrval ei tohiks ka pankasid unustada. Algul võib tunduda, et pangad peavad hakkama jagama midagi, mis oli seni nende jaoks infomonopol, aga tegelikkuses on pankadel eelis. Kui nad on piisavalt innovaatilised, võivad nad täpselt samamoodi oma rakenduse või liidese kaudu teenuseid pakkuda, sest nüüd on neilgi ligipääs teiste pankade infole. "Kes nüüd jõuab oma teenustega kliendile lähemale, siis see on kindlasti eelisseisus ja võitja," sõnas Meimer.

Pankadel peab olema avatud meel ja julgus teha asju kiiremini. Pangad on teadupärast väga reguleeritud ja kui nad tahavad uue teenusega välja tulla, läheb selleks tavaliselt mitu aastat aega. Fintech'i maailm on aga sootuks teistsugune: nad väsivad enne ära, kui pank selle protsessiga nii kaugele jõuab pärast kõiki arendusi, testimisi, kinnitusringe jne.

"Pangad peavad oma arendustegevuse muutma tunduvalt kiiremaks – kui on fintech-ettevõte, kes tunneb huvi, peab pank hästi kiiresti sandbox'i või regulatoorse liivakasti tekitama ja kui lahendus proovimisel töötab, peavad nad selle kiiresti ellu viima. See ei tohi võtta kuid ega aastaid, vaid peame suutma seda teha mõistliku aja jooksul, paari-kolme kuuga. Siis fintech'ide huvi säilib. Muidu läheb idufirma enne pankrotti või kaob investoritel huvi," rääkis Meimer.

Lisaks on vaja teenuseosutajatelt head oskust jõuda kliendini – praegugi on inimestel telefonis liiga palju rakendusi. "Kui konkurentsitingimustes tekivad korralikud teenusekesksed pakkujad, kes jõuavad võimalikult palju oma mugava teenusega klientideni, siis loomulikult kasutus kasvab. Kui asi läheb fragmenteerituks ja teenuseosutajaid on väga palju, siis see ei pruugi ebaõnnestuda, aga võtab väga palju aega, kuni kujuneb välja see, mida kliendil on kõige mugavam kasutada," lisas Klettenberg.

Inimestel on pankade vastu usaldus, nad on oma rahaasjad pangale usaldanud ja eeldavad, et see on turvaline koht. Kui nüüd tuleb keegi teine ja ütleb, et anna mulle oma rahaasjad näha, tekib küsimus, kui usaldusväärne see fintech või ükskõik kes kolmas tundub. Oht on ka selles, et kui inimesed ise suure hooga esialgu kõigega kaasa lähevad, aga turule tekib üks valemängija, kes asja pettusega ära lörtsib, siis võib kogu valdkond olulise tagasilöögi saada.

Kokkuvõttes on oluline ikka see, et tarbija on mugav ja talle meeldib, kui kõik kätte tuuakse ja kõik on käepärane. Küsimus on vaid ajas. Meimer usub, et pigem on valdkonnas oodata evolutsiooni kui revolutsiooni. Võimalik, et kulub veel mõni aasta, enne kui tekib kriitiline mass kasutajaid ja selekteeritakse välja need teenuseosutajad, kelle teenus on hea ja mugav. Algul võib valik olla suur ja läheb aega, enne kui terad sõkaldest eralduvad. "See on sarnane popmuusikaäriga, kus tuhande läbikuulatud laulu kohta tekib üks, mis saab hitiks või mida kannatab tükk aega mängida."

Eksperdid toovad valdkonna liidritena välja Euroopas Põhjamaad ja Suurbritannia, kes n-ö finantskeskusena on oluliselt valdkonna arengusse panustanud. "Baltikum ja Eesti on ka heas positsioonis selliste väiksemate ja kiiremate lahenduste rakendamisel, nii et see annab meile eelise," sõnas Klettenberg.

Pangateenused muutuvad kiiremaks ja mugavamaks, kaob ka kodupanga mõiste. Eksperdid ei usu seda, et pangakaart niipea kaoks. Sel on aastakümnetega sissetöötatud infrastruktuur, mis toimib sõltumata riigist ja vääringust, mis seal kasutusel on. Ja väga paljud kaupmehed aktsepteerivad seda. Et mingil muul kombel samale tasemele jõuda, nõuab olulist pingutust. "Kaarditehingud saavad kindlasti olema mingis valdkonnas surve all ja pangakaartide väljaandjate kasumlikkus väheneb. Samas, nagu paberraamat või paberajaleht ei ole veel ära kadunud, ei kao ka pangakaart ilmselt niipea," sõnas Klettenberg.